Ajalugu

Pühajärve Raamatukogu

Lühiajalugu ja tänapäev

 

Pühajärve Raamatukogu sünniaastaks on 1913, mil asutati Pühajärve Rahvaraamatukogu Selts. See tegutses 1940.aastani ja seltsiga oli seotud kogu Pühajärve kandi tolleaegne kultuurielu – raamatukogu loomine, näitemängude õppimine ja pidude korraldamine, puhkpilliorkestri loomine, õpiringide ning kursuste korraldamine jne. Tolleaegsetes ajalehtedes ilmunud artiklite andmetel oli seltsi asutajaks kooliõpetaja Mihkel Neumann ja esimeheks Peeter Altusaar Lokumatsi talust.

1914.aasta algul oli Pühajärve Rahvaraamatukogu Seltsil 95 liiget. Samal aastal avati ka seltsi raamatukogu, millel oli kolm osakonda: põhikogu asukoht oli Otsa talus Pühajärvel (praegu Sihva külas), osakonnad asusid veel Öödre talus Ilmjärvel ja Aaviku talus Arulas. Pühajärve Raamatukogu esimeseks raamatukoguhoidjaks saab pidada Arnold Luike, kes valiti seltsi raamatukogu eest vastutavaks isikuks. Ta oli pärit Viksi talust, kus tol ajal sagedasti näitemänge etendati. Pühajärve osakonnaga tegeles August Petti, kelle poja mälestuste järgi mahutas Otsa talu suur tuba nii raamatukogu kui ka huvilised, kes seal korraldasid kokkusaamisi, loteriisid ja muid ettevõtmisi.

1920.a küsitlusleht raamatukogude kohta annab teada, et raamatukogu oli avatud pühapäeviti. Kogus oli 459 raamatut. 1919.a oli olnud 72 “raamatukogu tarvitajat”, kellele oli lugemiseks välja antud 446 raamatut. Lugeja võis raamatu enda kätte jätta kaheks nädalaks, ülemäärase aja eest tuli maksta trahvi 5% raamatu hinnast.

1920ndate aastate algul valiti Pühajärve Rahvaraamatukogu Seltsi esimeheks tänapäevaks legendaarseks saanud õpetaja-koolijuhataja Ferdinand Linnamägi. Siis toodi Pühajärve osakonna raamatukogu Otsa talust koolimajja ja osa ilmselt vallamajja, mis asus koolimaja kõrval. Koostati kartoteek, muretseti pidude korraldamisest saadud rahaga raamatuid juurde. 1925.aastal asutas Pühajärve Rahvaraamatukogu Selts puhkpillide orkestri, praeguse tuntud ja hinnatud PühajärveRõngu puhkpilliorkestri eelkäija.

1940.aastal tulid ärevad ajad. Seltsid likvideeriti. Mälestuste järgi viis juhataja Linnamägi väärtuslikumad keelatud raamatute nimekirjas olevatest teostest kooli lähedale metsa ja kaevas maasse. Hiljem aga ei leitud enam õiget kohta kätte ja nii jäidki rahva rahaga muretsetud raamatud metsa mulla sisse. Ferdinand Linnamäel tuli aga 1950nda aasta algul ette võtta Siberi-teekond.

Pole midagi teada raamatukogu tegevuset Teise maailmasõja ajal, mil see asus vallamajas. Inimeste mäletamist mööda tegelesid seal raamatukoguga Mare Lauri, Ida Soklakova ja Silvia Urbanik. Raamatukogu asus vanas vallamajas, kus oli koos palju eriilmelisi tolleaegseid asutusi, teiste hulgas ka miilits koos “soolaputkaga”, hiljem kolhooside ajal majandi kontor. Raamatukogu on selles majas asunud pea igas ruumis, sest kui keegi asutustest otsustas oma “elutingimusi parandada”, tõsteti raamatukogu paar ruumi edasi. 1949.aastal on raamatukogu olnud 7 ruutmeetri suuruses ruumis, 1951.a kahes ruumis suurusega 33 ruutmeetrit, edasi varieerub suurus 20-25 ruutmeetri vahel.

1949-1970 töötas raamatukogus Irene Kahro. Tema mälestuste järgi asus ta kõigepealt ümber kirjutama vigast venekeelset põhinimestikku. Lugejate arv, mis 1949.a oli 166, kasvab tasapisi üle 200, 1963.a 288., 1975.a. 295. Raamatufondi suurus oli 1949.a.1744, 1958.aastal juba üle 5000, 1984.aastal 9224. Irene Kahro on oma mälestustes kirjutanud, et igapäevaseks põhitööks oli poliitiline agitatsioon – seina-, välk-, valgustus,- ja laualehed, loosungid. Töö, mis oli seotud raamatutega, tuli ära teha pärast tööaega või puhkepäevadel. Raamatukogu juhataja oli ka vastutav põllutööde õigeaegse läbiviimise eest ja pidi osalema kõikidel koosolekutel, samuti kuulus tema kohustuste hulka loomade loendus aasta algul. Väga vilets oli nendel aastatel raamatukogu majanduslik olukord. Korduvalt kurdab juhataja aruannetes riiulite vähesust, näitusevitriini puudumist ja väga külmi ruume. Töö helgemaks pooleks oli selle ühendamine isetegevusega, milles Irene Kahro aktiivselt osales. Isetegevuslaste kokkusaamised võimaldasid ka raamatukogu laenutuste plaane täita. Üritustest domineerisid raamatunäitused, ettelugemised ja igal aastal 2-3 kirjandusõhtut. Puudus valitses ilukirjanduslikest teostest, mis olid lugejate hulgas väga nõutud.

Aastatel 1970-1980 vahetub raamatukogus 10 aasta jooksul 4 töötajat (Elvi Mitt 1970-1976, Tõnu Kõrgessaar Aru 1976-1977, Lea Kosk (Loot) 1977-1979, Mare Liivamägi 1979-1980). Majanduslikus olukorras mingit paranemist ei toimu – 22- ruutmeetrine väike ruum on külm ja kitsas, inventar vana, puudust tunti riiulitest. Probleeme oli küttepuude muretsemise ja nende saagimise-lõhkumisega. Üritused toimuvad koolimajas – 1979.aastal kohtutakse lastekirjanik Heino Väliga.

1980.aasta suvest töötab raamatukogus Ly Haaviste, käesolevale ülevaatele allakirjutanu (vahepeal 1984-1985 Karmen Reinas (Johanson). 1986.aastal kolis majandikeskus vastvalminud teenindusmajja ja raamatukogu sai endised kontoriruumid enda kasutusse, alguses küll ainult 42 ruutmeetrit ehk pool alumist korrust, aga järgmise kümne aasta jooksul õnnestus raamatukogu tarvis remontida terve alumine korrus 130 ruutmeetri suuruse pinnaga, ehitada välja ka turvasüsteemid ja korrastada maja välisilme. Keskraamatukogu ja Pühajärve Vallavalitsuse toel sai raamatukogu palju uut mööblit ja muud inventari – riiuleid, toole ja laudu, lampe, kardinaid jm pisiinventari. Hiilgeajaks võiks nimetada 90ndaid aastaid. Lugejate arv, mis seni oli püsinud 260-280 ringis, tõusis 1996.aastal 319ni, jätkates tõusutrendi kuni 370ni 2002.aastal.

90ndatel aastatel korraldas raamatukogu hulk ekskursioone kirjandus- ja kultuuriloolistesse paikadesse: Kurgjale ja Hüpassaarde, Kalevipoja radadele ja Juhan Liivi muuseumi, Tammsaare muuseumi, Koeru, Põltsamaale, Palamusele ja Võrru Kreutzwaldi muuseumi, Karula matkaradadele jne. 1994.aastal tähistasime raamatukogu 80. ja puhkpilliorkestri 70.aastapäeva. 12.mail 1994 ilmus sel puhul ajalehe Valgamaalane erinumber. 1998.aastal tähistasime koos vahepeal loodud Pühajärve Haridusseltsiga koolipapa ja Pühajärve Rahvaraamatukogu Seltsi kauaaegse juhi Ferdinand Linnamäe 100.sünniaastapäeva konverentsi ja lavastusega koolimehe elukäigust. Nendel aastatel sai alguse ka koolialmanahhide koostamine ja väljaandmine, neid on nüüdseks ilmunud kümme.

1998.aastal sai raamatukogu esimese tööarvuti koos raamatukoguprogrammiga KIRJASTO (hiljem RIKS), esimese külaraamatukoguna Valga maakonnas hakkasin sisestama raamatufondi arvutisse. 2004.aastal sai raamatukogu Kultuuriministeeriumi toel lugejaarvuti ja Otepää Vallavalitsus uuendas ka tööarvuti. 2007.aastal läks raamatukogu üle täielikule elektroonilisele laenutusele. 2005.aastal tunnustati raamatukogu juhatajat Valga maakonna aasta raamatukoguhoidja tiitliga. Sel perioodil valmisid ka mitmed lastelavastused koolis: „Kardemoni linna rahvas ja röövlid“, „Valitud vempe Karlssoniga“ jt. Nimekad külalised olid Henno Käo ja Hando Runnel.

2013.aastal tähistasime koos Pühajärve Haridusseltsi ja kooliga raamatukogu 100.aastapäeva. Vanas koolimajas oli avatud ajaloonäitus. Konverentsil kuulati pikka ettekannet raamatukogu ajaloost, õpilaste humoorikaid ja tõsisemaid esinemisi ja muidugi mängis Pühajärve Puhkpilliorkester. Trükist ilmus brošüür „100 aastat Pühajärve raamatukogu“. Samal aastal võtsime vastu üle-eestilise kirjanike tuuri – külla tulid Jürgen Rooste, Doris Kareva, Eda Ahi ja Peeter Helme.

Järgnevad aastad on raamatukogu tegutsenud külakeskusena, pakkudes erinevatele sihtrühmadele ajaveetmise ja teadmiste täiendamise võimalusi ning huvitavaid kohtumisi. Kuna külas on kauplus ja postkontor suletud, on raamatukogu jäänud ainsaks kokkusaamiste kohaks. 2014.aastal toimus raamatufondi inventuur. Saime juurde uut mööblit. 2015.aastal sai raamatukogu skänner-printer-koopiamasina, et oleks võimalik osutada ka paljundamise ja skaneerimise teenust. Pühajärve kooli klassides ja õpetajate toas avasime lugemispuud, et nendele hakata kasvatama lehti ehk loetud raamatuid. „Lehtisid“ need 2016.aasta emakeelepäevaks. Võitja Grethe Linda Veermetsa puuoksal oli 29 lehte. Samal aastal oli koolis ja raamatukogus külas kirjanik ja reisimees Marko Kaldur koos samojeedi koeraga Valge Tähekiir. Ise käisime 4.klassi õpilastega Tartus maaülikoolis külas bioloogist kirjamehel Juhani Püttsepal, et üle vaadata ühe tema raamatu tegelase, gibraltari laevakoera seiklusrajad, olles enne terve õppeaasta raamatut ette lugenud. Huvitavaid kohtumisi ja ettelugemisi koolis, lasteaias ja raamatukogus tõid ka aastad 2017-2019. Populaarne kirjanik Mika Keränen vaimustus kooli seinamaalingutest ja vennastus meie jalkapoistega, Reeli Reinaus, folkloristi taustaga lastekirjanik, kelle teostes põimuvad noorteprobleemid, põnevus ja legendid, avas oma teoste tagamaid. 2018.aasta kirjandustuur tõi raamatukokku Kai Aareleiu, Piret Bristoli, Maimu Bergi ja Janika Kronbergi. Kirjandushuvilisi nendega kohtumisele kogunes ka kaugematest kantidest. Üheks keskseks vestlusteemaks oli kirjaniku (ja loomingu) side esiisade ja vaaremadega, kirjaniku kohustus olla kroonik, kes ühel või teisel moel möödunud asju üles kirjutab. 2018.aastal, seose Eesti Vabariigi 100.aastapäevaga, sai raamatukogu annetusena sarja „Eesti lugu“ kõik 45 raamatut.

Alates 2019.aastast on Otepää valla raamatukogud liidetud ühtseks Otepää Raamatukoguks ja meie raamatukogu ametlikuks nimetuseks Otepää Raamatukogu Pühajärve haruraamatukogu, mille tööd korraldab vanemraamatukoguhoidja. Lasteaia vanemas rühmas avasime muinasjutukorvi, millest lapsed ise armastavad etteloetavaid raamatuid välja võtta või selle sisu niisama uurida. Koolis käis külas kirjanik Kristina Ruder.

2020.aasta tõi koroonalaine ja ühiskonna sulgemise. Raamatukogu oli kogu aeg kättesaadav – teavikuid sai laenata kontaktivabalt. Enne lukkuminekut saime siiski õpilastele läbi viia suure kirjandusviktoriini „Otsi ja tea“, mis lastele väga meeldis. Viimastel aastatel on raamatukogu jätkuvalt kirjanduse tutvustamise ja lugemisnõustamise kaudu püüdnud hoida lugemistraditsiooni ja –oskusi.

Väga kirev on olnud Pühajärve raamatukogu administratiivne kuuluvus. 1913.aastal Tartumaa, Pühajärve vald ; 1949-1953 lisandub Voki külanõukogu ; 1950- 1958 Otepää rajoon ; 1952.aastal Tartu oblast ; 1954-1959 Pühajärve külanõukogu ; 1959-1962 Elva rajoon ; 1960-1989 Otepää külanõukogu ; 1990-1991 Pühajärve külanõukogu ; 1992-1998 Pühajärve vald ; 1999-tänaseni Otepää vald.

Pühajärve raamatukogu ajaloos on olnud palju töiseid, rõõmsaid ja teguderohkeid lehekülgi, aga ka nukraid, mõtlemapanevaid, lausa tragikoomilisi episoode, mis kõik kajastavad ka rahva elu-olu ja suhtumist kultuuripärandisse erinevatel ajajärkudel. Käesolev ülevaade on vaid väike killuke sellest. Kõige suurem tunnustus raamatukogu ja selle hoidja tööle on ikka olnud särasilmne lugeja, vaimustuses loetust ja tulvil tänutunnet sobiva lugemisvara eest.

Ly Haaviste

Pühajärve vanemraamatukoguhoidja

Print Friendly, PDF & Email